Eesti Muusikaakadeemia.

Nestori artikkel algab tsitaadiga Björki laulust, mis vihjab autori sõnul albumi avameelsele olemusele. Kriitik rõhub siin peamiselt plaadi erootilisele alatoonile. Järgmiseks peab Nestor vajalikuks Björki muusikastiili lahterdada. Kuna kirjutaja tegutseb ise palju DJna, toob ta lagedale oma teadmiste kahurväe lauljatari elektronmuusika alal abistavate meeste kohta. Arvustus lõpeb “kaunimate” lugude loeteluga.

Music-critic.comi hindamissüsteem on viiepunktiskaala, kusjuures punkte jagatakse sageli pooleks (sama hästi võiks kasutada kümnepalliskaalat). Björki albumile on viiest punktist omistatud 4,5, mis on loomulikult väga hea tulemus. Arvudele aga ei pöörata ilmselt erilist tähelepanu, kuna kirjutises ei ole otseselt hinnangut põhjendatud.

Sarnaselt music-critic.comi arvustustele ei oma ka Eesti Ekspressi retsensioonides numbriline hindamine erilist sisulist tähendust. Kümnest punktist annab Nestor Björki albumile 8 – igati tubli tulemus, kuid põhjendamata.

2.        Sihtgrupp

Naldretti kirjutis on arusaadav ka inimesele, kellele lauljatari nimi võõras. See ei sisalda salapäraseid vihjeid Björki mineviku kohta. Samas on Vespertine’i kõla kõrvutatud nii eelnevate albumite kui ka konkreetsete hittidega. Sellised võrdlused on omal kohal, kuna see annab plaadist täpsema ülevaate kui kriitiku nullist üles ehitatud subjektiivsed kirjeldused. Music-critic.comi arvustuse pearõhk on lugejate valgustamisel käesolevast albumist ja Björki stiilist üleüldse. Samas sisaldab kirjutis hinnanguid, mida oleks arvatavasti ka lauljataril endal huvitav lugeda. Eriti valmistaks Björkile vast rõõmu viimane lause: 

Every project Bjork touches turns to gold, and this is no exception. (“Iga projekt, mida Björk puudutab, muutub kullaks, ja see siin pole erand.”)

        Nestor eeldab oma arvustuse lugejalt mõningast popkultuuris ja muusikastiilides orienteerumist. Sihtgruppi kuuluvad arvatavasti eelkõige noorema põlvkonna esindajad: kriitik tunneb end slängi kasutades vabalt, rääkides erootikast mitmesuguse erineva varjundiga. Nestori kirjutis koosnebki peamiselt hinnangutest. Sealjuures omavad need hinnangud tähendust vaid inimese jaoks, kes juba eelnevalt Björkist midagi teab.

3.        Arvamuse kujundamine

Naldretti retsensioonis on oluline koht emotsionaalse seisundi, kõlavärvide ja instrumentide detailsel kirjeldusel. Kriitik püüab tõepoolest lugejale täpselt kirjeldada, mida ta kuuleb. Näiteks järgnev:

Heavenly bells can be heard on the instrumental Frosti, a brilliantly atmospheric chorus on It’s Not Up To You and visual images pop into your head when listening to Aurora that could place you right in her homeland watching the Northern Lights. (“Instrumentaalses Frostis on kuulda taevalikke kelli, loos It’s Not Up To You hiilgavalt atmosfääriline refrään ja Aurorat kuulates tungivad pähe visuaalsed kujutelmad, mis võivad sind viia otse tema kodumaale [Islandile – MM] virmalisi vaatama.”)

Tulemus võib olla mitmesugune: lugeja kas viskab arvustuse käest, unustades albumi, või vastupidi – ta tahab oma kõrvaga kuulda, kuidas plaat kõlab ja hangib selle endale kiiremas korras. Muusikaturule mõjub selline kirjastiil ilmselt stimuleerivalt, kuna suure tõenäosusega tabab kriitik piisavalt hästi arvustuse lugejate maitset (on loogiline, et retsensiooni viitsivad läbi lugeda vaid Björkist mingil määral huvitatud inimesed). Samas nendib Naldrett, et üks osa Björki senisest stiilist (pophitid) on uuel albumil peaaegu esindamata, järelikult leiab suur osa inimesi arvustust lugedes, et plaat pole nende jaoks.

        Eesti Ekspressi artiklist saab teada, et Björki Vespertine on hea. Otsest hinnangut arvustus ei sisalda, kuid kriitiku arvamus peegeldub hästi lõpulauses:

“Kaunimatel hetkedel – Undo, Unison, It’s Not Up To You – tahaks meelemärkusest igavesti loobuda.”

Aga kas sellest piisab, et lugejas, kes veel ei tunne Björki, huvi äratada? Positiivsele hinnangule leiavad kinnituse vaid need, kellele Björki eelmise albumi stiil meeldis:

“Eelmiselt LPlt – Selmasongs – alanud orkestri ja tantsukõlbmatu glitch-house’i kokkukleepimise viib eskimotar käesolevaga järgmisele, paremale levelile.”

Ingliskeelne sõna level mõjub siin teataval määral kohmakana, kuna sellele on eesti keeles vägagi suupärane vaste “tase”. Tekib küsimus, kas võõrkeelsete sõnade kuhjamine ühte lausesse on plaadiarvustuste stiili juures taotluslik.

4.        Keelekasutus ja hinnangud

Naldretti kõnepruuk on väga lihvitud ja üheselt mõistetav, samas kohati liiga ülistav. Hoolikalt valitud sõnavara ei sisalda keerukaid muusikatermineid ega ka liiga palju võõrsõnu. Muusikat on kirjeldatud pigem emotsionaalsest kui ratsionaalsest aspektist.

Naldretti kirjutises domineerib selgelt subjektiivne lähenemine. Ka teatud instrumentide nagu harfi ja celesta kasutamisest rääkides lisab kriitik juurde nüansid “ingellikest löökpillidest” ja “sürreaalsest harmooniast”. Ta loob paberil Björki muusika kuulamiseks hubase miljöö:

Vespertine  is a great album to be locked away with when you’re feeling low or wanting to relax in peace and quiet. (“Vespertine on suurepärane album, millega end tuppa lukustada, kui tuju on halb või on tahtmine rahus ja vaikuses lõõgastuda.”)

Siin häirib mind mõnevõrra Vespertine’i kirjeldamisel sõnade “rahu” ja “vaikus”  kasutamine, kuna Björki hääl ja väljenduslaad on väga ekspressiivsed. Samas võimaldab lauljatari häält saatev muusika võib-olla tõesti “lõõgastumist”. Oleks huvitav teada, kas kriitiku ettekujutus rahust ja vaikusest tekkis otseselt muusika kuulamisest tingituna või sai taolise mõttekäigu aluseks Björki enda lause, mida Naldrett oma kirjutises tsiteerib.

The album’s very much about being alone in your house in a very quiet, introverted mood. – (“Album on vaikselt ja introvertses tujus üksi kodus olemisest.”)

Naldrett on suutnud Björki stiilimuutust üsnagi objektiivselt kirjeldada, võrreldes varasemaid meeleolukaid poplugusid nagu Army Of Me, It’s Oh So Quiet ja Human Behaviour Vespertine’i vaoshoitusega. Kuid siingi on omad vaieldavused: ma pole sugugi kindel, kas ühtki nimetatud lugudest võib tüüpiliste poplugude hulka arvata.

Ainult üks lõik on peaaegu vaba ülistavatest omadussõnadest, kuid selles räägitakse hoopis Björki näitlejakarjäärist, mis on samuti seotud muusikaga. Naldrett kaotab taas objektiivsuse lauljatari edu saladust otsides:

It is easy to wonder how Bjork has got where she has by producing the far-out, individual music that has seen her arrive at Vespertine. The answer is that Bjork is a musical genius who puts her visions and dreams before critical success or album sales, and this is a quality evident on all her CDs. (“On lihtne arvata, kuidas Björk on oma praeguse positsiooni saavutanud: produtseerides tavatut, isikupärast muusikat, milline on ka Vespertine’il. Vastus on, et Björk on muusikaline geenius, kes seab albumi müügiedust olulisemale kohale enda visioonid ja unistused, ja see on kõigi tema CDde kvaliteedi tõestus.”)

Naldrett nimetab Björki ennast ja tema stiili ekstsentriliseks ehk ebaharilikuks, veider-naljakaks, pentsikuks, koguni tasakaalutuks. Sõnal endal võib küll olla negatiivne alatoon, samas tundub mulle, et Naldrett (nagu ka Björk ise) ei pea ekstsentrilisust sugugi mitte halvaks omaduseks. Kriitik on seda sõna kasutanud näiteks kirjeldamaks artisti ebaharilikke võtteid ilmestada muusikat lindistustega, mis on tehtud avalikus tualetis või kajavas koopas. Nimetatud originaalsetele võtetele vastandab Naldrett uue albumi taevalikud kõlad:

(She swaps the earthly sounds and adopts an ethereal, heavenly approach. “Ta vahetab maised helid eeterliku, taevaliku lähenemise vastu.”) 

Kui ekstsentrilisuse mõistet sellise lausega täiendada, tuleb välja varjatud positiivne hinnang.

Naldrett iseloomustab tervet albumit läbi ühe lause:

The first single, Hidden Place, is typical of the album in general in that it takes its time, is hypnotic and dares to enter territory that most mainstream artists would not feel comfortable in. (“Esimene singel, Hidden Place, on selles mõttes tervele albumile tüüpiline, et see võtab aja maha, on hüpnootiline ja julgeb tungida territooriumile, kus enamus peavoolu artiste end ebamugavalt tunneksid.”)

Siit leiab väga hoolikalt sõnastatud vihje Björki kohati erootiliste laulutekstide kohta. Ka Siim Nestor on jõudnud samadele järeldustele, kuid tema on teinud erootikast plaadi peateema. Esimene kolmandik artiklist koosneb Björki laulutekstidest tulenevatest visioonidest. Ta mainib läbivat seksuaalset alatooni juba artikli alguses, tuues välja Björki laulus Sun In My Mouth esitatava küsimuse:

Will I complete the mystery of my flesh? (”Kas ma lahendan oma liha saladuse?”)

Nestori sõnavara muutub järjest pealetükkivamaks ja slängilikumaks:

“Intiimsusi lahates läheb tüdruk kohati lausa pornograafiliselt detailseks, kuid sealsamas on tal varuks jääkülma müstikat, süva-metafoore ning ta vaatleb “lihaiha” nii romantiliselt ja kunst-anatoomiliselt, et see ei linasta su vaimusilmas matsakat pornofilmi.”

 Lõpuks jõuab Nestor välja kahemõttelise lauseni:

“Uus erootiline Björk pressiks T***i Missi žüriil ajuripatsi mäsaks. Ja seda sosina, mitte vasaraga.”

Pärast “põhiteema” käsitlemist jõuab Eesti Ekspressi artikkel siiski ka muusikani. Paistab, et Nestori arvates on selle juures kõige tähtsam Björki meeskond:

 “Programmeerijatest on prominentsemad bedroom-house’i mees Matthew Herbert, võikaid võtteid kasutav duo Usa elektroonilisest undergroundist – Matmos – ning Björki kauaaegne töökaaslane Marius De Vries, kelle pludinate, klõpsuvate rütmide, praakklõbina all orkestreerib vägesid Vincent Mendoza.”

Eelnev näitab muidugi Nestori suuri teadmisi alternatiivse muusika vallas, samas ka tema oskamatust või tahtmatust laskuda ühele tasemele lugejaga, kelle jaoks ei pruugi need nimed ja muusikastiilid (bedroom-house, glitch-house ja elektrooniline underground) palju tähendada. Lisaks seisavad igasugused stiilinimetused tänapäeval kiiresti muutuvas ühiskonnas justkui õrnal jääl. Eriti tekitab küsimusi sõna underground defineerimine. Objektiivne on siin vaid heli programmeerijate loetelu, mitte aga kriitiku lemmiklugude nimestik. Üks informatiivsemaid ja asjalikumaid on siin järgnev lause, mis teeb vähemalt katset tutvustada albumi kõla:

“Tähtsal paduerootikast vabal kohal laulab ka masinatest naiskoor ja sõeluvad ringi harbid.”

5. Kokkuvõte

Naldretti arvustus on üsna kompaktne. Siin on piisavalt taustakirjeldust, mis teeb arusaadavaks erinevused Björki varasema stiili ja Vespertine’i vahel. Ainuke puudus on vast liiga tugev veendumus plaadi headuses, õieti oma veendumuse peale surumine lugejale.

Nestori artikkel ei anna mingit ettekujutust Björki minevikust ega anna ka Vespertine’i stiilist eriti head ülevaadet. Enamus informatsiooni nõuab eelnevaid teadmisi alternatiivmuusikast – vastasel juhul ei ole tekst arusaadav või tekitab plaadist mulje, nagu oleks see üks kahtlaste helide kogum.

---

3.2. Coldplay – Parachutes

Smoke (music-critic.com) / Erik Morna (Eesti Ekspress)

1.        Ülesehitus

Music-critic.comi arvustus algab hinnanguga, mis kütab ootused viimseni üles, samas kasvatab huvi plaadi vastu. Ilma suurema sissejuhatuseta on lugejal selge, mis on albumis head. Varjunime all kirjutav kriitik Smoke peab albumit nähtuseks, mis peaks huvi pakkuma ka raske muusika (heavy metal) austajatele. Artiklis on suhteliselt põhjalikult lahatud lugude arranžeeringut. Kõlavärvide ja laulusõnade kirjeldamiseks on toodud paralleele paljude teiste ansamblitega, Smoke on püüdnud selgitada, et album on äratuntavalt briti-pärane. Järgnevad arvukad näited plaadil olevate lugude kohta. Kriitik ehitab ühe laulu näitele üles varjatud võrdluse Ameerika ja Suurbritannia muusikaturu kohta. Kirjutis lõpeb parima võimaliku hinnanguga: plaat on üks aasta parimaid. Albumile antakse viiest punktist 4,5.

        Erik Morna juhatab artikli sisse vabandustega, et “kitarriga inglane” positiivset vastukaja leiab. Coldplayd tutvustatakse kui britpopi päästeinglit. Morna kiidab albumi minimalistlikku helipilti, mis suudab lüüa ilma eriefektideta. Üsna palju tähemärke on kulutatud Coldplay geniaalsuse ja perfektsuse kirjeldamisele ja võrdlustele teiste bändidega. Järgnevalt kinnitab autor, et kostuvad helid tekitavad säärase tervikutunde, et pole tahtmist muusikat detailsemalt lahatagi. Ka Eesti Ekspressi arvustus lõpeb hinnanguga, et Parachutes on aasta parim (mitteameerika) album. Plaat saab maksimumpunktid: 10.

2.        Sihtgrupp

Smoke’i artikli õigesti mõistmine eeldab päris mitmete bändide stiili tundmist, seega on kirjutis suunatud aktiivsele muusikatarbijale. Kriitik üritab rõhutada, et plaat sobib kuulamiseks väga laiale ringkonnale.

        Morna kirjastiili kohta sobivad samad väited, aga mitmekordse rõhuga võrdlemisi vähetuntud nimede mainimisel. Inimene, kes julgeb väita, et ta kõiki neid isikuid ja midagi nende loomingust teab, on ilmselt liigitatav melomaanide kilda.

Mõlema arvustuse eesmärk on Coldplay tutvustamine inimesele, kes sellest bändist veel teadlik ei ole. Kõige kergem on seda teha läbi võrdluse teiste bändidega, niisiis pole üllatav, et kriitikud on ühist moodust kasutanud.

3.        Arvamuse kujundamine

Music-critic.comi artikkel jõuab juba alguses sellisesse punkti, et lugejale lihtsalt peab album meeldima. Arvustus on peaaegu tervikuna kirjutatud positiivses toonis, järelikult peaks müügiedu kirjutise mõjul ainult suurenema. Kuna Smoke võtab vaevaks kõla ja kasutatud instrumente üsna üksikasjalikult kirjeldada, saab lugeja albumist piisavalt hea ettekujutuse – kuid seda vaid teisi ansambleid tundes. Niiviisi jätab Smoke mulje, nagu oleks lugeja juba ühtteist Coldplay loomingustki kuulnud. Kummaline on üks ansambli kirjeldamisel kasutatud võtetest: rääkida sellest, mida albumil e i  o l e (sedagi läbi teiste artistide). Näiteks:

Without venturing into the brashness of an Oasis or the lack of seriousness lended to themselves by Blur, the album still is distinctly British. (“Söandamata kasutada Oasise järskust ja Blurilt laenatud tõsisuse-puudust, on album siiski selgelt briti-pärane.”)

Kõik näited lugude kohta eraldi toovad muusika peaaegu kõrvu. Kõige enam vast järgnev kirjeldus:

The album begins with a brush-sticked acoustic drum and bass rhythm followed by near-haunting guitar and lyrics, but yet the track is titled Don’t Panic. (“Album algab harjas-pulkadega trummi ja bassi rütmiga, millele järgnevad peaaegu kummitav kitarr ja sõnad, ometi on loo pealkiri Ära paanitse.”) 

        Morna räägib samuti albumi kohta vaid head, jõudes ilmselt järelduseni, et just siirus ja vahetu emotsioon on siin põhilised plussid.

“”For you I bleed myself dry,” ahastab falsetiga võitlev Martin (Yellow) ja sa tunned tõepoolest, et ta teeb seda.”        

4.        Keelekasutus ja hinnangud

Kuigi music-critic.comi arvustus on sõnakasutuselt üsna vaoshoitud, kumab kirjutisest ometi läbi, et selle autor tahaks rõõmust kiljuda, et ometi kord nii hea plaat on tehtud. Tekst on selge ja üheselt mõistetav. Meeldiv on see, et võõrsõnu ei ole kurjasti kasutatud.

Smoke’i kirjutis sisaldab nii tema enda hinnangut kui ka ülevaadet albumi kõla kohta. Kõige rohkem aga mõlemat läbisegi, näiteks järgnev väljend: “wellplaced simple instrumentation” (“hästi seatud lihtne instrumentatsioon”). Samas võib piisavalt objektiivseks lugeda näiteks lause

Spies jumps back and forth between acoustics to torn drums and electrics which matches the near-paranoia tone of the lyrics. (“Spies pendeldab akustika ja kärisevate trummide ning elektroonika vahel, mis haakub sõnade paranoia-lähedase tooniga.”)

Lausa mitmekordselt kasutatakse music-critic.comi arvustuses sõna incredible (uskumatult hea) ja nähtavasti mitte liialdatult. Smoke teeb Coldplayle sügava kummarduse, öeldes:

Sparks is filled with endearing sincerity for one held close only imagined by most pop artists in today’s music scene. (“Sparks on täis poolehoidu võitvat siirust, mida enamus tänapäeva popartiste võivad ainult kujutleda.”) 

Samuti väljendab vaimustust järgnevas lauses olev sõna profound (sügavamõtteline):

Excellently placed piano work makes the lyrics of Trouble quite profound. (“Suurepäraselt seatud klaveripartii muudab laulu Trouble sõnad üsna sügavamõtteliseks.”) 

Irooniliseks muutub kriitik aga lugu Yellow mainides. Ilmselt polegi see otseselt halvasti mõeldud, kuid Smoke teeb selget vahet Briti ja USA muusikaturul. Ta vihjab siin arvatavasti sügavamõttelisemat muusikat viljelevate bändide raskustele USA publikuga kontakti saavutamisel:

And you know that every British album that makes it to the states has one radio-friendly pop song that doesn’t get old. (“Ja sa tead, et igal Briti albumil, millel õnnestub ühendriikides edu saavutada, on üks raadiosõbralik poplugu, mis ei vanane.”) 

Sama laulu iseloomustab Smoke kui nipsakalt juhmi (tõlkes cheeky sappiness, viimane sõna võib tähendada ka jõulist mahlakust või hoopis halemeelsust).

Music-critic.comi arvustuse ülipositiivne toon väljendub näiteks sõnapaaris “peen ilu”, sellega seoses kiidetakse temposid ja hääletooni:

Some of the subtle beauty lying within this recording is exploration of sound that Coldplay finds within the confines of tempo and vocal tones chosen. (Vabas tõlkes: “Osa albumi peenest ilust on Coldplay võlgu tempo ja hääletooni valikule.”)

        Muusika kirjeldamisel on Smoke eelpool mainitutele lisaks kasutanud lihtsaid väljendeid nagu simple percussion rhythms, haunting piano tones, brush-sticked acoustic drum (lihtsad löökpillirütmid, kummitavad klaverihelid, harjaspulkadega akustiline trumm). Sellised ütlused omandavad õige tähenduse koos iseloomustavate sõnadega near-paranoia lyrics, sarcasm ja cheeky sappiness (paranoia-lähedased sõnad, sarkasm, jõuline mahlakus).

Eesti Ekspressi artikkel on keelekasutuselt music-critic.comile täielik vastand. Kirjutise võti on iroonia ja mitmetähenduslikud võrdlused (näiteks “võidunud kraega” ehk oma aja ära elanud britpop või “kitarriga inglane on tänapäeval sama suur kurjategija, kui oli viis aastat tagasi süntesaatoriga viljandlane”).

Morna artiklis õieti puudub objektiivne lähenemine, kusjuures autor põhjendab seda lausega:

“Sellistel hetkedel on sul ükspuha, millise pilli helid sind elus hoiavad ja mis rahvusest inimesed neid näpivad.”

        Üks arusaamatumaid lauseid Morna kirjutises on järgnev:

“Tegelikult on rabav, kui suuri mägesid suudab liigutada lihtne kahe kitarri, ühe bassi, trummikomplekti ning abrasiivse meeshääle lindistus.” 

Kõlab nagu kompliment, samas tekib küsimus, et mida siis õieti on mõeldud sõnaga “abrasiivne”. Lahtiseletatult peaks see tähendama teravat, laulja Chris Martini hääle kohta see aga küll ei tundu sobivat. Coldplay lugusid on veel kirjeldatud kui sügavaid ja tõsiseid, teraapilisi, meeldejäävaid ja kaasalauldavaid. Huvitavaim kiitus on aga võrdlus teise inglise bändiga:

“Radiohead miinus paranoia”.

Muusikalistest terminitest kasutab Morna vaid elementaarseid muusikastiilide nimetusi nagu britpop ja hip hop. Hoopis tähtsam on tema jaoks muusika iseloomu tabamine. Morna on kõik oma kiitused koondanud ühte lausesse:

“Coldplay laulud on perfektsed oma lihtsuses, sügavad ja tõsised, teraapilised, meeldejäävad ja kaasalauldavad.”

5.        Kokkuvõte

Kokkuvõttes saab music-critic.comi arvustusest piisavalt hea ülevaate albumil olevast muusikast, kuid selle taga oleva bändi kohta ei saa üldse midagi teada. Kuivõrd tegemist on ansambli esimese kauamängivaga, on ühest küljest mõistetav, et kriitik pole infot oluliseks pidanud, samas lugeja huvi tausta vastu on seda suurem.

        Arvestades fakti, et Coldplay oli enne käesoleva albumi ilmumist suhteliselt tundmatu nimi, on Morna üsna julgelt kasutanud väljendit “Chris Martini kaliibriga geenius” – justkui oleks ta tõepoolest väga eriliste annetega isiksus. Kuid kriitik ongi ilmselt kõige enam hinnanud bändi julgust tulla välja lihtsalt paari kitarriga ja vallutada edetabelid nagu ka inimeste südamed. Ometi tahaks lugeda midagigi plaadi instrumentatsiooni kohta, eriti lugudes eraldi.

---

3.3. Depeche Mode – Exciter

Peter Naldrett (music-critic.com) / Martin Palm (Eesti Ekspress)

1.        Ülesehitus

Music-critic.comi arvustus algab ülevaatega Depeche Mode’i (edaspidi DM)  20aastasest ajaloost, kusjuures kohe antakse hinnang bändi tähtsusele elektroonilise muusika arengus. Naldrett toob raudse kindlusega välja DMi karjääri tippalbumi, esinedes seejärel väitega, et Exciter ei vasta eelnevate plaatide tekitatud ootustele. Kriitik juhib tähelepanu mõnele ebaõnnestunud laulule, kuid teeb selle heaks mõnda paremat lugu esile tuues. Kokkuvõttes nendib Naldrett, et albumit on küll kerge kritiseerida, kuid sellele vaatamata on tegemist tugeva plaadiga, mis väärib kuulamist. Naldrett annab DMi Exciterile võimalikust viiest punktist 3,5 ja põhjendab oma hinnangut piisaval määral.

Martin Palm juhatab lugeja DMi maailma bändi viimaste albumite abstraktse võrdlusega. Kirjutis on tervikuna kriitiku mulje, tema silme ette kerkiv pilt, mida on kirjeldatud ähmaste omadussõnadega. Ainuke konkreetne lause on kirjutise lõpus: see annab albumile kiitva üldhinnangu, punktides kümnest võimalikust kaheksa.

2.        Sihtgrupp

Peter Naldretti arvustus näib olevat suunatud lugejale, kes on keskmisest enam kursis DMi varasemate tegemistega. Seda võib järeldada tõsiasjast, et enam kui poole kirjutisest moodustab ülevaade ansambli ajaloost, kusjuures rõhk pole mitte uuemate huviliste valgustamisel toimunust, vaid domineerival hinnangul, et DMi paremad ajad on selja taga. Juba artikli pealkiri – New Wave Perseveres, vabas tõlkes “Uue suuna jonnakad jätkajad” – annab kergelt mõista, et bändil oleks ehk aeg areenilt lahkumise peale mõelda. Samas püüab Naldrett end sellise järelduse tegemisest korduvalt välja vabandada tõsiasjaga, et ta on lihtsalt 20 aasta jooksul DMilt harjunud ootama parimat.

Ka Martin Palmi sihtgrupiks on ilmselt ammune fänn, kes ootab oma iidolite uut albumit. Palm alustab oma kirjutist Exciteri ja paari varasema plaadi võrdlusega, lisades killukese musta huumorit laulja Dave Gahani aadressil (aastatepikkune narkosõltuvus tähendab eelarvamust, millest võiks uusi DMi austajaid säästa):

“Dave Gahan, kes on aastaid aktiivselt osalenud letaalsete tagajärgedega mängus, on priske kärbsena kinni püütud Fletcheri, Gore’i ja produtsent Mark Belli punutud elektroonilisse võrgustikku ja tema hääl kõlab mahedamalt kui kunagi varem.”

Siiski nendib autor, et plaat sisaldab isegi “tagasihoidlikku elujaatust, mis pole kunagi olnud DMi tugevamaid külgi”, ja annab kokkuvõttes üsna hea hinnangu.

3.        Arvamuse kujundamine

Music-critic.comi arvustus ei anna tegelikult albumist endast mingit ettekujutust, küll aga üritab kriitik oma ükskõiksust ja pettumust lugejale peale suruda. Neid negatiivseid tundeid väljendab kriitik mitmes lauses:

        The latest entry to their extensive catalogue is Exciter, a good album with strong single potential, although although ultimately falling a good way short of their recent outings. (“Viimane täiendus nende ulatuslikku kataloogi on Exciter: tugeva singlipotensiaaliga hea album, kuigi jääb nende viimase aja plaatidele tunduvalt alla.”) Exciter is a good, strong album, though in the DM context it is easy to criticise it because the previous standards have been so high. (“Exciter on hea, tugev album, kuigi DMi kontekstis on seda kerge kritiseerida, kuna eelnevad standardid on olnud nii kõrged.”)

Selle tulemusena võib öelda, et DMi austav muusikahuviline ostab plaadi niikuinii, laskmata end Naldretti arvamusest kõigutada. Bändi tegemistega mitte kursis olevat inimest see artikkel aga plaati muretsema ei innusta.

Naldrett on kindel, et albumit ostetakse palju ja ka kontserdireis ei jää tähelepanuta. Järgnevast lausest võib lisaks välja lugeda, et kriitik Exciterit kellelegi ei soovitaks, just nagu tõrjudes juba ette pettunud muusikatarbijate süüdistusi.

        It is sure to add to the 50 million albums they have sold since 1981, and be a good pre-cursor to the tour they are due to embark upon later this year. (“Kindlasti lisandub 50 miljonile plaadile, mis on müüdud alates aastast 1981, veel suur arv ja album on hea teejuht sel aastal [s.o 2001 - MM] ees ootavale turneele.”)

        Palm annab üksikasjalikult edasi oma tundeid, mis teda Exciterit kuulates haarasid. Et kirjutis on ülimalt emotsionaalne, võib järeldada, et plaat on hea: vähemalt ei jätnud see kuulajat ükskõikseks. Artikkel ei pretendeeri kuidagi lugeja mõjutamisele, kuigi kriitiku emotsioonid võivad loomulikult tekitada tahtmise midagi sarnast tunda. Selleks tulebki kuidagi plaat hankida, niisiis võib arvustus stimuleerida muusikaturgu.

4.        Keelekasutus ja hinnangud

Kaks kriitikut on oma tõekspidamisi, millised need siis ka ei oleks, väljendanud üpris erinevalt. Naldretti stiil reedab vaoshoitust, püüdu oma sõnadega mitte kedagi solvata. Tema lauseehitus on suhteliselt lihtne ja metafoore vältiv. Samas oma Naldretti seisukohad esitatud piisavalt enesekindlalt, näiteks:

        The high point of their career, without doupt, was the brilliant Violator, which confirmed Martin Gore as a genius lyricist and yielded their strongest singles, Enjoy the Silence and Personal Jesus. (“Ilma kahtluseta oli nende karjääri kõrgpunkt särav Violator, mis kinnitas Martin Gore’i geniaalsust laulutekstide kirjutajana ja tõi avalikkuse ette nende tugevaimad singlid Enjoy The Silence ja Personal Jesus”.)

        See lause sisaldab tervet rida subjektiivseid arvamusavaldusi, millega võib nõus olla või mitte, mis aga ei oma mingit loogilist põhjendust. Asjaolu, et Naldrett ei ole võib-olla ainus, kes nii ütleb, ei muuda neid väiteid kaalukamateks. Niisugused põhjendamatud väljendid on näiteks the high point of their career, without doubt, brilliant, a genius lyricist, strongest singles.

        Naldrett on eraldi välja toonud paar tugevat maitsevääratust. Esimest neist proovib ta ka põhjendada, teine on aga pelgalt fakti esitamine:

        The first single, Dream On, appears to be a hanger on to the Ultra era and misplaced on Exciter, while there fails to be a theme or a feel to the new album that stands out like a beacon. (“Esimene singel, Dream On, tundub olevat Ultra [DMi eelmine album – MM] stiilis ja Exciterile sobimatu, kuna selles puudub majakana silma paistev uuele albumile iseloomulik teema või tunne.”)

        “Gore has written his least imaginative lyrics in years, with Breathe and the several others failing to inspire.” (Gore on kirjutanud oma fantaasiavaeseimad laulutekstid läbi aastate, näiteks Breathe ja mõned teised ebaõnnestumised.”)

Naldretti kirjutis on suhteliselt emotsioonitu. Tema suurim kompliment on loole I Feel Loved, mille kohta on öeldud “gloriously upbeat pop song” (hiilgavalt meeleolukas poplugu). Aastaid pigem alternatiivmuusikat viljelenud bändile selline ütlus vaevalt meeldiks. Kuna Naldretti kirjutis on suures osas hinnanguline, ongi see üks väheseid muusikat kirjeldavaid väljendeid.

Kokkuvõte on Naldretti kirjutisel ometi positiivne:

There are fantastic moments on Exciter and it is worth getting to know. (“Exciteril on fantastilisi hetki ja see on väärt tundma õppimist.”)

Seevastu Palm kirjeldab DMi muusikat poeetilisemalt, võttes albumi iseloomu kokku järgmiselt:

“Usust on loobutud, lootus ja armastus on jõud, millest Exciter sõltub ning millele instrumentaalne Lovetheme, piibliaineline Breathe ja kõigi greatest hiti reeglite järgi kirjutatud Freelove annavad lausa opiaatliku toime.”

Peab tunnistama, et eelnevas lauses kasutatud väljend “usk, lootus ja armastus” mõjub parasjagu klišeelikult. Ja mida õieti tähendab “opiaatlik toime”, kui jutt puudutab muusikat? Ekstaasitunde tekkimist?

Samamoodi mõjuvad tühjadena väljendid “tasakaalustatud”, “ühtsel vereringel voolav” ning “tume organism” (?!) järgnevast lausest:

“Tasakaalustatud, ühtsel vereringel voolav album on tume organism, mis vaikse öömuusikana tungib läbi tühjuse, nagu lood Shine ja When The Body Speaks seda teevad.”

Kas sõna “tasakaalustatud” viitab siin võrdsele jaotusele rahulike ja hoogsamate lugude vahel?

Palm kasutab erinevate DMi albumite kirjeldamiseks omadussõnu “hingeline”, “närviline” ja “füüsiline”. Nende sõnade tähendus jääb antud kontekstis üsna arusaamatuks, eriti tekitab segadust viimane. Omadussõnade üle ei tasukski nii pikalt arutleda, kuid paraku meenutab terve arvustus üht suurt (tihti devalveerunud) sõnade järgnevust. Palmi keelekasutus sisaldab hulganisti nö kodeeritud infot, mille mõistmiseks peab teadma bändi stiili ja ajalugu:

“Tagasihoidlik elujaatus, mis pole kunagi olnud DMi tugevamaid külgi, on seekord albumi motoks ning seda ei suuda rikkuda isegi närvisüsteemi nurgatagustest välja otsitud gootilik The Dead Of Night, Comatose ja paaniline I Feel Loved.”

Põhjendamatu on ka eestlase taotlus ühe lause jooksul kasutada võimalikult palju ingliskeelseid muusikatermineid. Näiteks lõpulause:

“Kahekümne tegutsemisaastaga kõike kogenud bänd on uuesti positsioonil ja see album, mis algab 21. sajandi roadsongiga Dream On ja lõpeb industriaalhümnina särava urbangospeliga Goodnight Lovers, on heaks sõnumiks sellest päikeseprillide tagusest maailmast.”

5.        Kokkuvõte

Naldretti arvustuses puudub paraku täielikult objektiivne muusika kirjeldus. Erapooletult on suudetud ülevaade anda vaid osa bändi ajaloost, ka siin on rõhutatud teatud eredamaid hetki, mis on ilmselgelt kriitiku lemmikuteks.

        Palmi artikli üldiseloomu võtab kokku juba ülesehituse kirjeldamisel tekkinud probleem: kirjutis ei ole eriti arvustuse moodi, vaid oleks lahterdatav pigem lühijuttude alla.

Mõlema arvustuse sisu on suunatud teadlikule muusikatarbijale, kes tõenäoliselt ostaks selle plaadi ka ilma kriitikat lugemata. Lugejale antakse teada, et plaat kõlbab kuulata küll – nagu DM ikka. Millegipärast ei hinda kumbki kriitik eriliselt bändi võimet olla pidevas arengus, pigem nimetatakse muutusi tagasiminekuks. Kas tõesti ei suudeta üle 20 aasta tegutsenud bändi kohta enam muud kirjutada?

---

4. Kokkuvõte

Tundub, et kummalgi valitud väljaandel ei ole plaadiarvustuse kirjutamiseks välja kujunenud mingeid kindlaid kriteeriume. Näiteks kui Eesti Ekspressil on uute albumite tutvustamiseks mitu rubriiki – “Nädala album” ja tavaarvustus – siis reaalselt need üksteisest ei erine. Kriitik kirjutab ikkagi seda, mis tal albumi kohta öelda on, kuigi on loogiline, et nädala albumiks ei valita vastumeelset plaati.

Ülesehituselt on võrreldud arvustused väga erinevad ja neist erinevustest võib välja lugeda, mida peab kriitik antud plaadi või artisti juures üldiselt kõige olulisemaks. Kõige silmatorkavam tekst on tavaliselt paigutatud artikli algusesse või lõppu ja tihti on selleks retsenseerija hinnang plaadile. Palju tähtsustatakse artisti varasemat muusikat ja võrreldakse seda siis uue albumiga.

Hoolimata sellest, et kõigi kuue arvustuse kohustusliku osa juurde kuulub plaadi hindamine viie- või kümnepallisüsteemis, ei ole hindel tavaliselt mingit seost artikli sisuga. Enamasti pole kriitik isegi vaevunud oma hinnanguid põhjendama – see käib nii numbriliste kui ka tekstis esinevate hinnangute kohta.

Sihtgrupi valikul lähtuvad kriitikud suuresti omaenda ja üldse aktiivsema muusikatarbija teadmistest. Seetõttu ei osata sageli kirjutada piisavalt arusaadavalt, nii et ka võhikud aru saaksid. Mitmes arvustuses on muusikat võrreldud mõne teise bändi loominguga, mis võib lugejale olla täiesti võõras. Samuti kasutatakse (alternatiivsete) muusikastiilide nimetusi, mis ei pruugi peavoolu muusika austajatele teada olla. Eesti artiklite puhul võib lisada, et tegu on just nimelt ingliskeelsete terminitega, kuna vähestele neist on jõutud eestikeelseid vasteid leida. Samas kasutatakse inglise keelt ka nende sõnade puhul, millel on eestikeelne vaste. Üldse kasutavad eesti kriitikud muusikastiilide nimetusi märksa enam kui ameeriklased. Music-critic.com ja Eesti Ekspress näevad oma sihtgruppi ilmselt veidi erinevalt. Esimese puhul on tunda, et sõnavara on hoolega valitud - igasugusele sihtgrupile sobivalt. Eesti Ekspressi plaadiarvustused, vastupidiselt, on kohati liigagi vabameelse keelepruugiga ja seetõttu ilmselt suunatud pigem noortele.

Mõned kriitikud peavad oluliseks muusikat üsna detailselt kirjeldada. Üks variant on rääkida näiteks kõlavärvist ja instrumentatsioonist: muusikalistest väljendusvahenditest on arvustustes otseselt mainitud harmooniat, meloodiat ja tempot, pikemalt on arutletud tämbri üle. Teine võimalus on aga rääkida oma tunnetest või visioonidest, mis muusikat kuulates tekkisid. Tundub, et suuremalt jaolt on music-critic.comi retsenseerijad läinud esimest teed, Eesti Ekspressi kriitikud kasutavad rohkem teist moodust. Midagi kahe meetodi vahepealset kujutab endast arvustatava muusika võrdlemine teiste bändidega. Seda kasutavad ühtviisi palju mõlema väljaande kriitikud. Tooksin veel eraldi välja, et eesti kriitikuid huvitavad muusikast märksa enam laulutekstid.

Käesolevat proseminaritööd alustades motiveeriski mind just küsimus, miks otsustavad eesti kriitikud üldjuhul jutustava kirjastiili kasuks ning väldivad muusikasse süvenemist. Kas detailse kirjelduse, või veel enam – analüüsi, puudumine eesti popkriitikast on märk ebaprofessionaalsusest või pelgalt maitse asi? Tundub, et popkriitika gurud peavad seda siiski oluliseks arvustuse komponendiks, liiatigi üritatakse maailmas seda põhimõtet ka järgida. Kuue arvustuse lähema vaatluse tulemusena jäin oma senisele veendumusele kindlaks: analüüsi sisaldavad retsensioonid on üldjuhul huvitavamad kui vaid hinnangul põhinevad.

Kriitikutel paistab olema raskusi oma egotsentrilisuse vaos hoidmisega, kuna objektiivsusest jääb üldjuhul vajaka. Analüüsitud retsensioonide hulgas leidub õnneks vaid üks, mis üritab oma negatiivseid emotsioone lugejale peale suruda. Aga ilmselt mängib siin rolli see, et kõik albumid on käesoleva proseminaritöö sisusse valitud sellised, et plaatide ilmumine on olnud muusikamaalimas oodatud sündmus. Albumeid, mis ei paista millegi erilisega silma, retsenseeritakse üldjuhul tunduvalt lühemalt ja neis arvustusetes pole seetõttu ka palju analüüsida. Kuna häid muusikaelamusi jagatakse lugejatega arvustustes ohtrasti, siis on üsna tõenäoline, et artiklid mõjutavad muusikaturgu.

Kui võrrelda sõnu, mille abil erinevad kriitikud oma hinnanguid väljendavad, siis tuleb nentida, et music-critic.comi kirjutistes on rohkem selgust ja otsekohesust. Näiteks ei ole neil piinlik öelda, et plaat on hea. Tüüpiliselt kasutatakse selleks sõnu nagu incredible (uskumatult hea) või brilliant (särav). Seevastu eestlased ei ütle kunagi oma arvamust otse välja, vaid moodustavad selleks keerukaid mitmetähenduslikke lausekonstruktsioone. Ilmselt tahetakse sellega näidata oma pädevust ja vaimukust. Häda on aga selles, et sõnum kipub metafooride taha ära kaduma.

Retsenseerijate  meelisväljendeid  puudutavad  üldistused   pole  ilmselt  piisavad, et  nende põhjal  teha järeldusi  plaadiarvustuste  kohta laiemas  plaanis.  Taolisi järeldusi saaks   kaalukamaks  muuta  palju  suurem  analüüsitud  arvustuste  hulk.  Siiski  annavad tehtud analüüsid plaadiarvustuste hetkeseisust piisava ülevaate.

---

5. Allikad ja kirjandus

5.1. Allikad

Morna, Erik. Coldplay “Parachutes”. Eesti Ekspress, 7. september 2000, [http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2000/36/bottom.html].

Naldrett, Peter. New Wave Perseveres. Depeche Mode – Exciter. [http://www.music-critic.com/rock/depechemode_exciter.htm].

Naldrett, Peter. Poetry. Björk – Vespertine. [http://www.music-critic.com/rock/bjork_vespertine.htm].

Nestor, Siim. Björk “Vespertine”. Eesti Ekspress, 4. oktoober 2001,  [http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/40/bottom.html].

Palm, Martin. Depeche Mode “Exciter”. Eesti Ekspress, 17. mai 2001. [http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/20/bottom.html].

Smoke. Everybody Here’s Got Somebody To Lean On. Coldplay – Parachutes. [http://www.music-critic.com/rock/coldplay_parachutes.htm].

5.2. Kirjandus

Frith, Simon. An Essay on Criticism. [http://www.robertchristgau.com/xg/bk-fest/frith.php].

Frith, Simon. Zur Ästhetik der Populären Musik. Pop-Scriptum,1/92, Cambridge University Press. Pp 68-88. [http://www2.rz.hu-berlin.de/fpm/texte/frith.htm].

Hoey, Michael. Textual interaction: an introduction to wrotten discourse analysis. Routledge. London, New York 2001.

Kalmus, Veronika. Tekstianalüüsi meetodid ainekursuse “Meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid” osana. Tartu Ülikool 2002. [http://saba.jrnl.ut.ee/~veronika/MKUMkonspekt.htm].

Kõnelev ja kõneldav inimene: Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus. Artiklite kogumik. Koost. Viive-Riina Ruus. Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn 2000.

Levy, Janet M. Convert and Casual Values in Recent Writings About Music. – The Journal of Musicology. Vol V, No. 1, Winter 1987. Pp 3-27.

Maus, Fred Everett. Criticism. Limits And The Future. – The New Grove Dictionary of Music and Musicians. Vol 6. Ed. Stanley Sadie. Macmillian Publishers Limited. London 2001. Pp 670-698.

Middleton, Richard. Pop. - The New Grove Dictionary of Music and Musicians. Vol 20. Ed. Stanley Sadie. Macmillian Publishers Limited. London 2001. P 101.

Oesch, Pekka. Levyarvustelun tuolla puolen. Nelja näkökulmaa rockkritiikkiin. Työväenmusiikki-instituutin julkaisuja 8. Helsinki 1989.

---

6. Lisa

6.1. Björk – Vespertine

1. Hidden Place
2. Cocoon
3. It’s Not Up To You
4. Undo
5. Pagan Poetry
6. Frosti
7. Aurora
8. An Echo A Stain
9. Sun In My Mouth
10. Heirloom
11. Harm Of Will
12. Unison

Poetry
by: 

Previous Bjork releases have seen the eccentric Icelandic star recording music in public toilets and adding vocals deep inside an echoing cave. But on Vespertine, her fourth solo album, she swaps the earthly sounds and adopts an ethereal, heavenly approach that gives the CD a different kind of beauty than that enjoyed by Debut, Post and Homogenic.

The harps, celeste, surreal harmonies, backing choirs and angelic percussion have all been hinted at before, not least in her early Icelandic jazz recording Gling Glo, but they have never been so intense as on Vespertine, a collection of 12 mature and well crafted songs.

The first single, "Hidden Place," is typical of the album in general in that it takes its time, is hypnotic and dares to enter territory that most mainstream artists would not feel comfortable in. Heavenly bells can be heard on the instrumental "Frosti," a brilliantly atmospheric chorus on "It's Not Up To You" and visual images pop into your head when listening to "Aurora" that could place you right in her homeland watching the Northern Lights.

Vespertine, her first solo release since the critically acclaimed Homogenic in 1997, has a literal meaning relating to the evening, and the theme of dark nights in a cozy, comfortable place is the theme that Bjork has tried to explore here.

She explained: "The album's very much about being alone in your house in a very quiet, introverted mood."

To this end, she succeeds. Vespertine is a great album to be locked away with when you're feeling low or wanting to relax in peace and quiet. But the focus on the extremities of Bjork's ethereal qualities also means that previous "pop" moments like "Army Of Me," "It's Oh So Quiet" and "Human Behaviour" are shut out for good, lost in time. This is a different Bjork, an even more eccentric one, if that could be possible.

In the time between this and her last solo work, Bjork's success has continued as she switched attention to acting in her big screen debut, Dancer In The Dark. A remarkable film, it earned her an Oscar nomination awards at the Cannes Film Festival, as well as another successful album in the Selma Songs soundtrack. In fact, the artwork for the album cover features an etching of the infamous swan that first appeared with Bjork when she turned up at this year's Oscars ceremony.

Now having lost some of her cockney accent but still sounding like an alien who has landed and is yet to master the art of regional dialogue, it is easy to wonder how Bjork has got where she has by producing the far-out, individual music that has seen her arrive at Vespertine. The answer is that Bjork is a musical genius who puts her visions and dreams before critical success or album sales, and this is a quality evident on all her CDs. Every project Bjork touches turns to gold, and this is no exception.

Björk
"Vespertine"
(One Little Indian) 

Will I complete the mystery of my flesh? küsib Björk endalt laulus "Sun In My Mouth". "Vespertine" on Björki avanemine. Justkui uurimustöö seksist. Intiimsusi lahates läheb tüdruk kohati lausa pornograafiliselt detailseks, kuid sealsamas on tal varuks jääkülma müstikat, süva-metafoore ning ta vaatleb "lihaiha" nii romantiliselt ja kunst-anatoomiliselt, et see ei linasta su vaimusilmas matsakat pornofilmi.
Ka plaadi muusika kui muusika pole piknik striptiisiga. Uus erootiline Björk pressiks T***i Missi zhüriil ajuripatsi mäsaks. Ja seda sosina, mitte vasaraga.
Björki laulu(meloodia)d on tuttavalt vabakukkuvad. Tiirlevad ja üles-alla lendlevad, kohati paigale tarduvad leelutused.
Eelmiselt LP-lt - "SelmaSongs" - alanud orkestri ja tantsukõlbmatu glitch-house'i kokku kleepimise viib eskimotar käesolevaga järgmisele, paremale level'ile. Programmeerijatest on prominentsemad bedroom-house'i mees Matthew Herbert, võikaid võtteid kasutav duo USA elektroonilisest underground'ist - Matmos - ning Björki kauaegne töökaaslane Marius De Vries, kelle pludinate, klõpsuvate rütmide, praakkrõbina all orkestreerib vägesid Vincent Mendoza. Tähtsal paduerootikast vabastaval kohal laulab ka masinatest naiskoor ja sõeluvad ringi harbid. Kaunimatel hetkedel - "Undo", "Unison", big-room-bassiga "It's Not Up To You" - tahaks meelemärkusest igavesti loobuda. 8  

SIIM NESTOR

6.2. Coldplay – Parachutes

1. Don’t Panic
2. Shiver
3. Spies
4. Sparks
5. Yellow
6. Trouble
7. Parachutes
8. High Speed
9. We Never Change
10. Everything’s Not Lost
11. Life Is For Living

Everybody Here's Got Somebody to Lean On
by: 

Once in a while, that incredible album comes out and you can't exactly put a finger on exactly what it is that makes this so memorable. The songs are written so well with such musicality that you swear that you've had to have heard each one of them at some time in your life, (if not in some other life). An album where extraneous noise is forgotten and replaced with well-placed, simple instrumentation that sings its own verses with the lyrics. An album that even though you may listen to it too often to bear to give it one more play, you know that someday you will pick it up again and its beautiful chords within will sound as sweet the next time. This is one of those albums.

Let me begin by minding all of you that a fan of Rage Against the Machine's latest effort or a proponent of naming Nine Inch Nails' most recent recording may consider this album to suffer from a bend of monotony of pace and chord usage. But on the other hand, some of the subtle beauty lying within this recording is exploration of sound that Coldplay finds within the confines of tempo and vocal tones chosen.

With the exception of the brave contrast that "Shiver" makes in comparison to the remainder of the album, the instrumentation lives off of folk guitars with an occasional plugged-in pedal, simple percussion rhythms, haunting piano tones and small bits of chamber strings. Without venturing into the brashness of an Oasis or the lack of seriousness lended to themselves by Blur, the album still is distinctly British. Lyrically, the words are distinctly chosen like that of a somber Charlatans recording, yet with a touch of somewhere between lostness and sarcasm normally associated with the Smiths of old.

The album begins with a brush-sticked acoustic drum and bass rhythm followed by near-haunting guitars and lyrics, but yet the track is titled "Don't Panic." Subtle, yet paced, the song is an excellent sign of things to come. "Spies" jumps back and forth between acoustics to tom drums and eletrics which matches the near-paranoia tone of the lyrics. "Sparks" is filled with endearing sincerity for one held close only imagined by most pop artists in today's music scene.

And you know that every British album that makes it to the states has one radio-friendly pop song that doesn't get old. Just listen to "Yellow." You may laugh from the cheeky sappiness the first time, but believe me, you'll play it again. Excellently placed piano work makes the lyrics of "Trouble" quite profound before the album turns to a place a bit darker. A ray of sunlight is seen at the end when "Everything's Not Lost" assures you that everything will be all right with the exception of the hanging guitar line that doesn't allow you to completely be sure.

Everything said, it garners my vote as one of the top albums of the year and I can only wait for the next release of a British artist featuring a catch pop release wrapped up in an incredible full-length LP.

Coldplay
"Parachutes"
(EMI)

Alustama peab vist vabandustega. Sest tundub ju, et kitarriga inglane on tänapäeval sama suur kurjategija, kui oli viis aastat tagasi süntesaatoriga viljandlane? Rööbastelt kõrvalekaldunud, arutult kihutavale rongile hüppaja, kõige armetumat sorti wannabe?

Ma usun, et Viljandis varjab end hetkel tulevane Sven Grünberg. Tema ilmumist oodates on mul aga rõõm esitleda ansamblit, mis mõjub võidunud kraega britpopile nagu Vanishi üledoos. 

Tegelikult on rabav, kui suuri mägesid suudab liigutada lihtne kahe kitarri, ühe bassi, trummikomplekti ning abrasiivse meeshääle lindistus. Ei ühtki eriefekti, vähimatki signaali hip hop'i olemasolust. Coldplay kõige uuem mõjutus - Pixies - on rohkem kui kümme aastat vana. Ja ikkagi. 

Sellise paturegistriga saab puhtalt välja tulla vaid Chris Martini kaliibriga geenius. Coldplay laulud on perfektsed oma lihtsuses, sügavad ja tõsised, teraapilised, meeldejäävad ja kaasalauldavad. Umbes nagu Radiohead miinus paranoia. Nad kasvavad su peale kui teine nahk, nad teevad su kuulikindlaks. See on parem palsam kui Echo & The Bunnymeni kogutud teosed. See on midagi Nick Drake'i ja Buckley-poiste klassist. "For you I bleed myself dry," ahastab falsetiga võitlev Martin ("Yellow") ja sa tunned, et ta tõepoolest teeb seda.

Sellistel hetkedel on sul ükspuha, millise pilli helid sind elus hoiavad ja mis rahvusest inimesed neid näpivad. Ja selliseid hetki on siin liiga palju, et neid salajas hoida. 

Aga võib-olla peaks alustama hoopis karjatusega, et "Parachutes" on aasta parim mitteameerika album? 10 

ERIK MORNA

6.3. Depeche Mode – Exciter

1. Dream On
2. Shine
3. The Sweetest Condition
4. When The Body Speaks
5. The Dead Of Night
6. Lovetheme
7. Freelove
8. Comatose
9. I Feel Loved
10. Breathe
11. Easy Tiger
12. I Am You
13. Goodnight Lovers

New Wave Perseveres
by: 

Right from their synth-based conception, Depeche Mode have been known as experimental, musical innovators and over their 20 year history have matured into a vintage bunch of live and studio performers. Forever pushing back boundaries, their album releases, though few and far between these days, have been memorable occasions and mark their adaption and musical evolution. The latest entry to their extensive catalogue is Exciter, a good album with strong single potential, although ultimately falling a good way short of their recent outings.

The high point of their career, without doubt, was the brilliant Violator, which confirmed Martin Gore as a genius lyricist and yielded their strongest singles, "Enjoy the Silence" and "Personal Jesus." Following that, the obsessional anthems that marked Songs of Faith and Devotion and the western guitars that surprised on Ultra launched a golden Depeche Mode era in which every record offered something new and innovative.

Maybe I have come to expect too much, but Exciter does not deliver the high standards of past albums. The first single, "Dream On," appears to be a hanger on to the Ultra era and is misplaced on Exciter, while there fails to be a theme or a feel to the new album that stands out like a beacon. And, disappointingly, Gore has written his least imaginative lyrics in years, with "Breathe" and several others failing to inspire.

Having said that, there are fantastic moments on Exciter and it is worth getting to know. "I Feel Loved" is a gloriously upbeat pop song while "Dream On" and "The Sweetest Condtion" do hold their own and merit going back for more.

Exciter is a good, strong album, though in the Depeche Mode context it is easy to criticise it because the previous standards have been so high. Even so, it is sure to add to the 50 million albums they have sold since 1981, and be a great pre-cursor to the tour they are due to embark upon later this year. 

Depeche Mode
"Exciter"
(Mute) 

Kui "Songs of Faith and Devotion" oli hingeline ja "Ultra" närviline, siis "Exciter" on eelkõige füüsiline album. Dave Gahan, kes on aastaid aktiivselt osalenud letaalsete tagajärgedega mängus, on priske kärbsena kinni püütud Fletcheri, Gore'i ja produtsent Mark Belli punutud elektroonilisse võrgustikku ja tema hääl kõlab mahedamalt kui kunagi varem. Tasakaalustatud, ühtsel vereringel voolav album on tume organism, mis vaikse öömuusikana tungib läbi tühjuse, nagu lood "Shine" ja "When The Body Speaks" seda teevad. Tagasihoidlik elujaatus, mis pole kunagi olnud DMi tugevamaid külgi, on seekord albumi motoks ning seda ei suuda rikkuda isegi närvisüsteemi nurgatagustest välja otsitud gootilik "The Dead of Night", "Comatose" ja paaniline "I Feel Loved". Usust on loobutud, lootus ja armastus on jõud, millest "Exciter" sõltub ning millele instrumentaalne "Lovetheme", piibliaineline "Breathe" ja kõigi greatest hit'i reeglite järgi kirjutatud "Freelove" annavad lausa opiaatliku toime. 

Kahekümne tegutsemisaastaga kõike kogenud bänd on uuesti positsioonil ja see album, mis algab 21. sajandi roadsong'iga "Dream On" ja lõpeb industriaalhümnina särava urbangospeliga "Goodnight Lovers", on heaks sõnumiks sellest päikeseprillide tagusest maailmast. 8 

MARTIN PALM

---