Aastail 1940/1941 ja 1944-1950 töötas Kreek Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. 1950. aastal leidis konservatooriumi tollane juhtkond aga Kreegi olevat “erialaliselt ja ideoloogiliselt sobimatu kõrgkooli õppejõu kohale”, ning professor sunniti lahkuma. Kreek naases Haapsallu ning asus, ilmselt eelkõige majanduslike olude sunnil, tööle Haapsalu Pedagoogilisse Kooli. Tegemist oli kooliga, mis uue nimetuse all jätkas tegelikult Läänemaa Õpetajate Seminari ülesannet, andes noortele keskkoolihariduse kõrval ettevalmistuse algkooliõpetajana töötamiseks. Ka HPK-s pandi suurt rõhku muusikale: kõigile õpilastele kohustuslikeks muusikaaineteks olid muusikateooria ja klaver, kõik laulsid ka kooris, lisaks oli võimalik õppida keel- ja puhkpille, mängida orkestrites, laulda ansamblites ja solistina. Võrreldes LÕSiga olid Kreegi ülesanded ja töökoormus HPKs palju väiksemad, piirdudes vaid vaid klaveritundidega. Lisaks peab Kreegi tööd kahes seminaris võrreldes arvestama ka seda, et kui LÕSi muusikaõpetuse süsteemi tuli Kreegil endal hakata ehitama, siis HPK muusikaelu oli juba rööbastes. Koolis töötas palju muusikaõpetajaid: Pärt Ellerhein, Tõnu Paomets, Gerda Püss, Aade Nurme, Mall Padil, Gustav Nõlvak; klaveritunde andsid Aino Alttoa, Alice Kansa, Heljo Talmet. Aastal 1956, kui kool suleti, jäi Kreek pensionile.
3. Cyrillus Kreegi pedagoogilised põhimõtted
Kuigi õpetamistingimused, Cyrillus Kreegi koormus ja pedagoogilised kogemused olid kahe vaadeldava koolitöö ajal erinevad, on mõlema kooli õpilased leidnud, et Kreegi tunnid olid väga huvitavad ja mitmekesised. Õpilaste mälestuste põhjal võib järeldada, et ühe oma esmaülesandena käsitas Kreek noodikirja õpetamist. Valdavalt tulid õpilased seminaridesse ilma varasema muusikalise ettevalmistuseta ning Kreek kasutas noodilugemise õpetamiseks mitmesuguseid võimalusi ja võtteid: laulmist sõnade ja noodinimedega, heliredeli laulmist edaspidi ja tagurpidi, taktilöömisega ja ilma, samuti tehti palju diktaate.
Teine tähtis valdkond Kreegi pedagoogikas oli muusikaajaloo tutvustamine. Kreek rääkis tunnis mõnest muusikaloo või heliloojate elu põnevast seigast ning mängis klaveril ette teoseid, millest jutt käis. Vahel andis ta igale õpilasele ülesandeks valida üks teema klaveril mängitavast teosest ning käskis hõigata, kui see teema parasjagu kostis (ilmselt tegi Kreek seda just Wagneri ooperite puhul, rääkides samas, mida üks või teine juhtmotiiv sümboliseerib).
Need tegevussuunad on ühtviisi tähtsad nii LÕSis kui ka HPKs. Ent õpetamispõhimõtete vahel oli ka mitmesuguseid erinevusi, mis sõltusid eelkõige Kreegi töökoormusest. Järgnevalt peatun lähemalt Kreegi õpetajatööl LÕSis.
Eesti Vabariigi haridusministeerium nägi 1920. – 1930. aastail tegutsenud õpetajate seminaridele ette kindla muusikatundide hulga: muusikaõpetus toimus rühmatunnina kaks korda nädalas, lisaks tuli kõigil õpilastel võtta klaveritunde, viiuli ja puhkpillide õppimine oli vabatahtlik. Selle, millise programmi alusel või millisel meetodil muusikat õpetada, jättis ministeerium iga kooli ja muusikaõpetaja otsustusele ja vastutusele. Niisugune loominguline vabadus sobis Cyrillus Kreegile ilmselt hästi. Võimalus tunde oma äranägemise järgi sisustada tähendas Kreegile eelkõige võimalust tegelda oma lemmikvaldkonna – rahvamuusikaga. Kreek pidas väga vajalikuks õpilastele, tulevastele õpetajatele, selgitada, et rahvaviisid on väärtuslik vara, mida ei tohi lasta kaotsi minna, et rahvaviisid on vaja üles märkida selleks, et kunstnikud neid seades ja ära kasutades neid trükis avaldades nad nii rahva kätte tagasi toimetaksid. Selle tõestuseks seadnud ta kord äsja üleskirjutatud viisi “Ma kõndisin vainul” õpilaste silme all kolmehäälseks ja sealsamas lauldi see kohe maha. Veelgi tähtsamaks kui rahvaviiside seadmist, pidas ta seda, et õpilased neid tunnis laulaksid. Iga õpilane pidi klassis ette laulma nii palju rahvalaule, kui oskas. Kreek ilmutas selles vallas tõsist järjekindlust, pärides uute viiside järele pea iga tund. Kuulanud laulud ära, kirjutas Kreek neist meelepärased endale üles. Juhul, kui lauludes oli sündsusetuid ja roppe sõnu, tuli õpilasel need klassiruumis asendada la-silbiga, kui la-silpe juhtus juba liiga palju olema, palus Kreek laulu esitada mõnes vahetunnis. Üks õpilastest, Theodor Saar meenutas, et õpetaja tundis huvi ka pillilugude vastu. Theodor Saar mänginud kord ette hulga tantsulugusid, kuid millegipärast Kreek neid endale ära ei kirjutanud. Õieti huvitas Kreeki igasugune rahvavara: kõnekäänud, ütlemised, mõistatused, kohamuistendid, rahvapärimused ja kohalikud kombed kaasa arvatud. Pulmakommete kohta, mis talle eriti huvi pakkusid, laskis ta õpilastel lausa kirjanditaolisi pikki lugusid kirjutada. Esimesele talvevaheajale minnes kutsus Kreek LÕSi õpilasi üles rahvalaule koguma. Kes viisi kirja panna ei osanud, pidi selle meelde jätma. Pärast vaheaega hakkas Kreek erilise innukusega viise tunnis kirja panema. Kui laulul oli viisi pikkusest oluliselt rohkem sõnu, tuli need ise kodus kirja panna ja tunnis ära anda. Kui klassi tuli uus õpilane, võttis Kreek ta kohe ette ning küsis, ega too mõnd huvitavat rahvalaulu tea.
Seminari esimestel aastatel laskis Kreek õpilastel üles kirjutada kõigi laulude pealkirjad või algussõnad, mida üks või teine oskas. Laulud on selles nimekirjas jaotatud kahte gruppi: (koolis) õpitud laulud ja kuuldud laulud. Niisuguseid kokkuvõtteid tegi ta seminari 196 õpilase kohta. Kokku jõudis LÕSi õpilaste kaudu Kreegi rahvaviiside kogusse (praegu on see Teatri- ja Muusikamuuseumis) läbi range valiku siiski vaid 1312 laulu, kuigi Kreek kontrollis silma või kõrvaga umbes 25 000 lauluvarianti. . LÕSis kogutud viise uuris ja süstematiseeris Kreek mitmest erinevast aspektist: pealkirjade, temaatika, meloodia ulatuse, kihelkondade ja esitajate järgi, lisaks on Kreek tegelenud kogutud rahvaviiside rütmilise analüüsiga.
Lisaks rahvalaulude laulmisele ja üleskirjutamisele tegeldi LÕSis Kreegi muusikatundides ka muusikaajalooga. Eesti heliloojatest oli ta väga lugupidavalt ja soojade sõnadega rääkinud näiteks Rudolf Tobiasest, Mart Saarest ja Peeter Südast (viimasest muidugi muuhulgas ka kui heast sõbrast). Samas andis ta nii mõnelegi kolleegile lausa üsna kehva hinnangu. Endast ja oma loomingust ei rääkinud ta tundides üldse ja nii taipasid paljud Kreegi õpilased alles hiljem, et nende õpetaja oli ka suurepärane helilooja. Muusikateoseid tutvustas Kreek neid klaveril ette mängides. Eriti meeldinud talle mängida katkendeid mitmesugustest kooriteostest või Wagneri ooperitest. Õpetaja nimetanud ettemängimist õpilaste kõrvade puhastamiseks. Mõnikord kutsus Kreek kooli viiuliõpetaja Jaan Paku klassi esinema.
Hindeid pani Kreek muusikatundides näiteks selle eest, kui õpilane oskas klassis ettelauldava rahvaviisi veatult paberile panna ja noodinimedega nii edaspidi kui ka vähikäigus Punscheli koraaliraamatu viise laulda.
Lisaks rühmatundidele õpetas Kreek klaverit. Klaveritundides mängisid õpilased palasid, mis neile meeldisid või mida õpetaja soovitas, vahel olid nendeks koorilaulud. Kreek istus tunni ajal koolipingis, näiliselt muusikale tähelepanu pööramata, kuid vea puhul tegi kohe märkuse ja parandas õpilast.
Kreegi töökoormus oli ilmselt LÕSis väga suur, sest ta ei piirdunud kunagi lihtsalt õpetajaks olemisega, vaid võttis enda peale õpilaste igakülgse muusikalise harimise. Muusikast eriti huvitatutega oli ta ikka valmis spetsiaalselt tegelema. LÕSi õhkkond soodustas eriti muusikalist tegevust, kuna koolis tegutsesid nii orkestrid kui koor, samuti muusikaring. LÕSi segakoori proovid toimusid kord nädalas kaks tundi järjest. Kreek pani suurt rõhku vaimulikule muusikale, muuhulgas lauldi Händeli oratooriumi “Messias”. Õpilastele meeldis, et koori repertuaar oli keeruline, näiteks tuli nende eneste seast ettepanek õppida ära Tobiase “Noored sepad”. Seevastu 1928. aasta üldlaulupeo kavas olnud Miina Härma laulude “Tuljak” ning “Kalev ja Linda” õpetamine oli Kreegile vastumeelne. Muusikaringi töö oli küll põhiliselt õpilaste endi teha, tehti seda, mis parasjagu huvitas. Kreek omalt poolt õpetas harmooniat. Koos käidi ka Haapsalu suveorkestrit kuulamas, Kreek andis sealjuures seletusi kuuldud teoste kohta. Et Kreek oli ise 1920. aastatel Läänemaa muusikaelu üks juhte (dirigeerides heatasemelist enda asutatud segakoori ”Heli”, olles üldjuht kohalikel laulupäevasel jm), oli ta kohalike muusikasündmustega väga hästi kursis ning pidas oluliseks noortele kultuurielus toimuvat tutvustada.
Haapsalu Pedagoogikakoolis, kus Kreek töötas aastail 1950-1956, oli klaveritund ainus õpilastele kohustuslik muusikaaine. Seepärast tuli lisaks instrumendile osa tunniajast pühendada üldise musikaalsuse arendamisele. Cyrillus Kreegil oli ühes tunnis korraga kolm õpilast, igaühele pühendas Kreek eraldi veerand tundi nädalas. Kreegil oli tollal õpilasi arvatavasti mõnekümne ringis. Hoolimata teatud kooliprogrammist, jättis Kreek omale õpetajana üsna palju vabadust. Andekamate õpilastega võttis Kreek rohkem ette ning järgis õppenormi. Musikaalsemad mängisid raskemat repertuaari, enamus siiski alles alustasid HPKs klaveriõpinguid ning piirdusid lastelaulude esitamisega klaveril. Repertuaari valis enamasti õpetaja, kuid Kreegile oli tähtis, et õpilastele palad meeldiksid, seepärast pidas ta nendega alati nõu.
Alfred Lumeste meenutab, et enne Kreegi tulekut ei pakkunud klaveritunnid temasuguse ebamusikaalse õpilase jaoks rohkem kui kohustuse täitmist. Uus õpetaja aga mõistis, et igaühega tuleb töötada võimetekohaselt. Nii mängiski Lumeste Kreegi klaveritundides peamiselt lihtsaid lastelaule, peale selle tegeldi üldise musikaalsuse arendamisega ⎯ tehti hääleharjutusi jne. Kreek alustas õpilastega koostööd nende võimeid kontrollides: mängis klaveril ette lühikesi motiive ning palus järgi laulda. Peale tundi leidsid kiiresti sõbrunenud Lumeste ja Kreek tegevust vahel “tamkat” (kabet) mängides. Lumeste iseloomustab Kreeki kui aeglast ja põhjalikku, aga väga terava ütlemisega meest. Lisaks olevat ta olnud ülitäpne, samas mitte äärmuslikult pedantne inimene. Klaveritundide hindamisse suhtus Kreek ilmselt üsna loominguliselt. Seal ei hinnanud ta konkreetseid ülesandeid, vaid määras õpilase hinde tunnistusel tema üldiste võimete kohaselt.
4. Cyrillus Kreek isiksusena ja suhtlemine õpilastega
Kreegi õpilased leidsid, et Kreek oli igati omapärane õpetaja, kelle viis õpilastele ligi pääseda oli harjumuslikust õpetaja-õpilase suhtest kaugel. Ta võttis õpilasi alati kui võrdset kaaslast. Hoolimata sellest pidas ta vajalikuks õpilasi teietada.
Heino Türnpu iseloomustab oma klaverõpetajat järgnevalt: “Cyrillus Kreek ⎯ professor selle sõna täies tähenduses, väärikas, aga tagasihoidlik, nõudlik, kuid järeleandlik, range, kuid heasüdamlik, tõsine, kuid toreda huumoriga.”
Palju on räägitud Kreegi omapärasest huumorimeelest. Nalja tegi Kreek tõsise näoga ning oma ütlused teda naerma ei ajanud. Nalja pärast ta sõna ei võtnud, naljad ei olnud mõeldud naljana. Iga tema nali sisaldas tõetuuma, olgu see siis seotud muusika või millegi muuga. Sageli kostus tema suust pila, milles sisaldus tõsiselt mõeldud kasvatuslik külg.
Õpilastesse suhtus Kreek alati heatahtlikult. Samas ei hellitanud ta neid kunagi ülearuse kiitusega, vaid käitus oma kreedo kohaselt: “Kõik, mida teed, tee korralikult ⎯ võimetekohaselt.” Kuna korralikkus oli tema jaoks niivõrd iseenesestmõistetav, ei pidanud ta seda vajalikuks eraldi rõhutada. Küll aga oli tarvis parandada seda, mis oleks võinud veelgi paremini olla. Erilisi soosikuid ega põlualuseid Kreegil ei olnud, tema suust on pärit lause: “Minu silmis olete kõik ühesugused, muist veel paremad.” Kreegi hinnangul ei olnud olemas täiesti ebamusikaalseid õpilasi, ta oli kindel, et igaüks võib laulma õppida: “Kes kuuleb ja räägib, on ka võimeline laulma…” Ta hindas iga õpilast vastavalt tema võimetele, tuletamata meelde varasemaid eksimusi.
Arvatavasti oli tunnis toimuv tegevus niivõrd tihe ja huvitav, et kellelgi polnud mahti ega tahtmist midagi muud teha. Pealegi oli õpetaja piisavalt nõudlik, korrarikkujad (nii vähe, kui neid esines) pani ta omamoodi humoorika rangusega paika. Kreek ei plahvatanud, ei kärkinud ega lugenud moraali. Ta riidles vaikselt, rahuliku häälega. Tabav ütlus või terav pilk oli täiesti piisav. Ka tundi oli tähtis jõuda õigeks ajaks.
HPK õpilane Juhan Märjamaa räägib Kreegi iseloomust järgmist: “Küll võis sellel mehel olla kannatust, kui ta professorina minusugust andetut õpetama pidi! Ta ei pahandanud kunagi, vaid istus muheda näoga kõrval, kui ma ühe sõrmega mõnd klaverilugu klimberdasin. Küllap ta mõistis, et sellest mehepojast ei saa kunagi klaverimängijat. Pole ju mõtet temaga kurjustada või talt rohkem nõuda, kui jumal andnud on. Kreegil oli võrratu huumorimeel, mis kunagi ei riivanud õpilaste väärikust. Kahju, et ta annet meiesuguste peale raisati. Pärast kooli lõpetamist võisin aga vajadusel öelda: “Ma olen õppinud Cyrillus Kreegi klaveriklassis.””
Kõik õpilased kinnitavad, et Kreek õpetas neid muusikat tundma ja armastama. Tema eesmärgiks oli muuhulgas teha kõigist piisaval tasemel laulja, et “iga koor nad vastu võtaks”. Kuna HPK õpilaste seas olid ülekaalus tüdrukud, tegeles Kreek eriti aktiivselt meeslauljate arendamisega. Samal ajal voolis ta neist ausad, töökad, kohusetundlikud inimesed. Sealjuures oli suur roll tema enda isiklikul eeskujul.
HPK õpilastel on meeldiv mälestus jõulude tähistamisest klaveritunnis range stalinliku režiimi ajal. Sel puhul mängis Kreek ise õpilastele klaverit ning lükkas argielu tegemised edasi järgmisse tundi. Ometi ei tulnud üle tema huulte selgitust erilise sündmuse kohta. Kirikust ega religioonist ei rääkinud Kreek koolis muidugi kunagi, teades liigagi hästi oma ebakindlat positsiooni suhetes võimudega.
Kreegile meeldis ka väljaspool õppetööd olla õpilaste hulgas. Paraku jäi selleks aega piibutõmbamise kõrvalt üsna kasinalt. Juhtus tal aga parasjagu aega olema, oli tal ümber trobikond poisse, kes tema lustakaid vestlusi kuulasid. Pärast koolitöö lõppu, kui Kreek oli koju minemas ja poisid LÕSi peahoone ees väljakul kroketit mängisid, tuli ta vahel nende juurde ja ütles: “Kui lubate, mängin ka.” Kroketiväljakul, kus ta mõnikord pimedani välja aega veetis, oli Kreek õpilastele vääriline vastane.
Haapsalust Uuemõisa, kus LÕS asus, viivat bussi kasutas Kreek harva. Selle asemel meeldis talle tööle jalutada või jalgrattaga sõita: “Jalutades on hea töötada. Jalad viivad edasi, pea mõtleb, piip aitab. Kodus panen kirja.”
Kreek oli ühtviisi populaarne tegelane nii õpilaste kui ka kaasõpetajate hulgas. Anton Animägi, kolleeg LÜGi päevilt, kirjutab: “Cyrillus Kreek oli väga sümpaatne inimene. Alati sõbralik, avameelne, rõõmsailmeline. Kui tuli õpetajate tuppa või läks koolitundi, käitus ta esialgu ebalevalt. Midagi tal nagu pakitses põues. Kui ta oli aga alustanud juttu humoorikate väljendustega, oli ta vabanenud pingest. /…/ Humoorikad Kreegi-jutud ei olnud iialgi anektoodid. Ikka olid nad pärit tegelikust elust ja Kreegi tähelepanekuil baseeruvad.”
5. Kokkuvõte
Cyrillus Kreek töötas aastatel 1907-1956 pedagoogina erineva funktsiooni ja tasemega õppeasutustes: algkoolides, gümnaasiumides ja keskkoolides, õpetajate seminarides ning muusikakõrgkoolides. Kreek tegeles enamasti üldise musikaalsuse arendamisega, kandes ametlikult näiteks laulu- ja muusikaõpetaja ametinimetust. Kõrgkoolides õpetas ta muusikateoreetilisi aineid, mitte kunagi aga kompositsiooni.
Käesolev uurimus kajastab lähemalt aastaid Läänemaa Õpetajate Seminaris ja Haapsalu Pedagoogilises Koolis. Esimeses õppeasutuses olid Kreegi ülesanded väga laiad: tema andis rühmatunde, mis sisaldasid nooditundmist, laulmist, elementaarteooriat ja muusikaajalugu. Lisaks õpetas ta klaverit ja puhkpille, juhatas orkestreid ja koori, juhendas muusikaringi. Haapsalu Pedagoogilises Koolis andis Kreek vaid klaveritunde, mis tegelikult olid samamoodi üldharivad, palju tegeldi laulmisega.
Kõik tunnid olid vabavormilise ülesehitusega, lähtudes ometi kindlast eesmärgist panna õpilased nooti lugema ja viisi pidama. Et selles edu saavutada, pidas Kreek oluliseks lähtuda iga õpilase puhul tema konkreetsetest võimetest ning neid vastavalt andekusele edasi arendada. Noortega, kes muusikast rohkem huvitatud olid, tegeles Kreek erilise hoolega, suunates neid näiteks osalema koori või muusikaringi tegevuses.
Läänemaa Õpetajate Seminaris mängis õppeprotsessis olulist rolli Kreegi huvi rahvaviisi vastu. Kreek õpetas oma õpilasi rahvavara hindama. Lisaks sellele, et ta õpilaste kaudu rahvaviise kogus, kasutas ta rahvaviise sageli õppematerjalina, mille abil neile noodistlugemist või diktaadikirjutamist õpetada.
Hindamises ei olnud Kreek kalkuleeriv, vaid pani hindeid õpilase üldisi võimeid arvestades. Ometi suutis ta vältida lemmikute ja põlualuste tekkimist ja nende vastavalt kohtlemist. Kreek suhtles õpilaste kui võrdsete kaaslastega, ilmutades käitumises sageli omapärast naljasoont. Ka paras annus rangust jõudis õpilasteni läbi huumori.
Kreek ise võttis oma õpetamise põhimõtted kokku lausega: “Noored õpetajad tahavad kõik oma teadmised välja jagada, mina aga jätan omale ka.” See ütlus illustreerib ehk kõige paremini fakti, et kuigi Kreek pidas kaua õpetajaametit, arvas ta siiski tähtsamaks muusika loomist.
6. Allikad ja kirjandus
Animägi, Anton. Teatri- ja Muusikamuuseumile, Tallinnas. 1972. TMM M 11:1/373.
Cyrillus Kreek. Personaalnimestik. Koost. Tiina Lõhmuste, Imbi Potter. Eesti NSV Riiklik Kultuurikomitee, Tallinn, 1989.
Cyrillus Kreek 1989-1962. Koost. Neeme Laanepõld. Eesti NSV Kultuuriministeerium, Teatri- ja Muusikamuuseum, Tallinn, 1974.
Cyrillus Kreek 1889-1962. Koost. Tiia Järg. Eesti Muusikaühing, Tallinn, 1989.
Ernesaks, Gustav. Cyrillus Kreek. ─ Nii ajaratas ringi käib. Eesti Raamat, 1977, lk 83-88.
Eesti muusika bibliograafiline leksikon. Valgus, Tallinn, 1990.
Ellerhein, Pärt. Huumorit Cyrillus Kreegi prilli läbi. Haapsalu, 1962. TMM M 11:1/370.
Järg, Tiia. Cyrillus Kreek (90 aastat eesti nõukogude helilooja sünnist). ─ Sirp ja Vasar. 1979, 30. november, lk 12.
Järg, Tiia. Muusikutee kroonikast: Mõned paberilehed August Topmani ja Cyrillus Kakskümmend aastat eesti muusikat 1918-1938. Toim. Karl Leichter. Eesti Akadeemiline
Helikunsti Selts, nr 5, Tallinn, 1938.
Kasemets, Anton. Eesti muusika arenemislugu. Eesti Lauljate Liit, nr 95, Tallinn, 1937.
Kreegi asjus. ─ Teater. Muusika. Kino. 1989, nr 2.
Kipper, Jüri. Mälestusi Cyrillus Kreegist. ─ Nõukogude Õpetaja. 1982, 19. juuni.
Kuusk, Priit. Cyrillus Kreek ja eesti rahvamuusika. − Muusikalisi lehekülgi III. Koost. Priit Kuusk. Eesti Raamat, Tallinn, 1983.
Laanpere, Evald. Mälestuskilde Cyrillus Kreegist. − Reede. Tallinn, 1989, 17. november, lk 11.
Leichter, Karl. Cyrillus Kreek 50aastane. ─ Keset muusikat. Koost. Maris Kirme. Ilmamaa, Tartu, 1997.
Lukk, Bruno. Tõend Haapsalu Pedagoogilisele Koolile. Karakteristika. Tallinn, 1950. TMM M 11:1/47.
Lõhmuste, Tiina. C. Kreek 100: Mõnda Cyrillus Kreegist ja Läänemaa Õpetajate Seminarist. ─ Haridus. Tallinn, 1989, nr 12, lk 52-54.
Olav Rootsi ja Cyrillus Kreegi kirjavahetus. Kommenteerinud Tiia Järg. ─ Teater. Muusika. Kino.
Ole, Eduard. Killukesi Kreegist. ─ Sirp ja Vasar. 1989, 12. mai.
Otsa, Harri. Killukesi Kreegist. ─ Reede. 1989, 28. juuli.
Randalu, Ivalo. Cyrillus Kreek 100. ─ Reede. 1989, 24. november, lk 11.
Randalu, Ivalo. TMMi pildikogust: Cyrillus Kreek. ─ Reede. 1989, 17. november, lk 11.
Randalu, Ivalo. TMMi pildikogust: Mälestuskatkeid Cyrillus Kreegist kui pedagoogist. − Reede. Tallinn, 1989, 8. september, lk 11.
Saar, Theodor. Minu mälestused Cyrillus Kreegist. Kihnu, 1964. TMM M 11:1/371.
Sirk, Väino. Õpetajate seminar 1920.-1930. aastatel − haridusprobleem Eestis ja mujalgi. − Tuna. Ajalookultuuri ajakiri. 2001, nr 3, lk 37-47.
Telefonivestlus Aasa Ellerheinaga 25. oktoobril 2001.
Tint, Merike. Jaan Pakk ja tema muusikaline tegevus. Diplomitöö. Juhendaja Arvo Ratassepp. Tallinna Riiklik Konservatoorium, 1979. Vettik, Tuudur. Cyrillus Kreek. ─ Kodumaa. 1966, 10. august, 17. august, 24. august.
Vestlus Alfred Lumestega 19. oktoobril 2001 Haapsalus.
Vestlus Anne Metsalaga 1. novembril 2001 Tallinnas.
Vettik, Tuudur. Cyrillus Kreegist. ─ Teater. Muusika. Kino. 1989, nr 12, lk 49-52.
Väljavõte Cyrillus Kreegi teenistuskirjast. TMM M 11:1/6.
Õpetajaks õppimas: Haapsalu Õpetajate Seminar / Haapsalu Pedagoogiline Kool. Koost. Laine Soosalu. Haapsalu, 2000.
Enamus Kreegi töökohti ajavahemikul 1907-1944 on dokumenteeritud Väljavõttes teenistuskirjast.
(TMM M 11:1/6) Ametinimetused toon nii, nagu nad teenistuskirjas olid antud.
Leemanni kooli ja harmooniakursusi on maininud vaid Cyrillus Kreek ise oma kirjas Peeter Südale 20. oktoobril 1917 (TMM M 11:1/27:14). Leemanni kooli nimetust ei leidu üheski Kreegi tööd kajastavas dokumendis.
Andmed selle kohta, millal Kreek professoriks nimetati, on erinevad. Kui enamasti (Eesti muusika biograafiline leksikon, Tallinn, 1990, lk 94; jm) on professoriks saamise aastana antud 1947, siis Monika Topmani kasutatud dokumentide põhjal (Mõnda möödunust, Tallinn, 1999, lk 39, 48-49, 51) võis see olla juba 1940. või 1945. aastal.
Õpetajaks õppimas: Haapsalu Õpetajate Seminar / Haapsalu Pedagoogiline Kool 1945-1956. Koost. Laine Soosalu. Haapsalu, 2000.
Kreegi tööd Haapsalu Laste Muusikakoolis ei tõenda ükski dokument, kuid seda kinnitas näiteks Anne Metsala 1. novembril 2001 Tallinnas toimunud vestluse käigus.
Daltoni plaan on õppetöö individualiseerimise vorm, mille kohaselt õpilased töötavad ainekabinettides iseseisvalt, enda valitud ajal ja soovikohase õppeainega. Õpetaja jagab vaid tööjuhendeid, soovitab kirjandust jne. Sai alguse USAst Daltoni linnast.
Tiina Lõhmuste. C. Kreek 100: Mõnda Cyrillus Kreegist ja Läänemaa Õpetajate Seminarist. ─ Haridus. 1989, nr 12, lk 53.
Väino Sirk. Õpetajate seminar 1920.-1930. aastatel ⎯ haridusprobleem meil ja mujalgi. ⎯ Tuna, ajalookultuuri ajakiri. Tallinn, 2001, märts, lk 37-47.
Merike Tint. Jaan Pakk ja tema muusikaline tegevus. Diplomitöö. Juhendaja Arvo Ratassepp. Tallinna Riiklik Konservatoorium, Tallinn, 1979.
Jüri Kipper. Mälestusi Cyrillus Kreegist. ─ Nõukogude Õpetaja. Tallinn, 1982, 19. juuni.
Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktori kt. Bruno Lukk esitas Haapsalu Pedagoogilisele Koolile adresseeritud kirjas Cyrillus Kreegi karakteristika järgmiselt: “Sm. Kreek oma tööalal oli püüdlik ja kohusetruu, kuid arvestades, et TRK on ainus kõrgem muusikaline õppeasutus ENSVs ja vajab ainult kõige kõrgemat õppetöö kvaliteeti, siis alates 1950. õppeaastast ei oleks TRK professor Kreeki saanud enam kasutada, kuna töö nii erialaselt kui ka ideelis-poliitiliselt ei olnud küllalt rahuldav kõrgema kooli jaoks. Kuna sm. Kreegil oli halb tervis, siis oli see takistuseks, et ta ei saanud osa võtta ühiskondlikust tööst ja samuti selle tagajärjel kannatas tema ideelis-poliitiste teadmiste tase.”
Cyrillus Kreegi käsikirjaline koopia Bruno Luki kirjutatud karakteristikast (TMM M 11:1/47).
Sunnitud lahkumise kohta TRKst liigub ka legende, et selle põhjuseks oli üleannetu nali loengus. Arvatavasti oli see vaid üks paljudest ettekäänetest. Ka nali ise on n.ö “variatsioonid teemal saba”. Pärt Ellerhein (Kreegi õpilane LÕSis, kolleeg HPKs ja sõber) pajatab oma mälestustes: “Tund konservatooriumis. Noormees kirjutab tahvlile noote. “Sabad vale pidi!” hüüab klassist keegi. “Sabad, sabad!” ütleb Kreek ja lisab: “Nõukogude Liidus pole üldse sabasid, on vaid järjekorrad!” Mõni aeg hiljem kutsuti Cyrillus direktori juurde, kus talle anti vallandamise teade.”
Pärt Ellerhein. Huumorit C. Kreegi prilli läbi. Haapsalu, 1962. TMM M 11/370.
Samas Anne Metsala, Pärt Ellerheina tütar, teab rääkida lugu vormianalüüsi tunnist, kus parajasti käsitleti coda teemat. Nimelt, Kreek võrdles codat muusikateose sabaga: “Poes on sabad, koertel on sabad, inimestel ka (s.t nuhid)…”
Vestlusest Anne Metsalaga 1. novembril 2001 Tallinnas.
Laine Soosalu. Kooli ajaloost. ─ Õpetajaks õppimas: Haapsalu Õpetajate Seminar / Haapsalu Pedagoogiline Kool 1945-1956. Koost. Laine Soosalu. Haapsalu, 2000.
Laine Soosalu. Kooli ajaloost. − Õpetajaks õppimas: Haapsalu Õpetajate Seminar / Haapsalu Pedagoogiline Kool 1945-1956. Koost. Laine Soosalu.Haapsalu, 2000.
Theodor Saar. Minu Mälestused Cyrillus Kreegist. Kihnu, 1964. TMM M 11:1/371.
Jüri Kipper. Mälestusi Cyrillus Kreegist. ─ Nõukogude Õpetaja. Tallinn 1982, 19. juuni.
Priit Kuusk. Cyrillus Kreek ja eesti rahvamuusika. ─ Muusikalisi lehekülgi III. Koost. Priit Kuusk. Eesti Raamat, Tallinn, 1983, lk 60.
Siis sai kõik vängemadki sõnad välja öelda, kusjuures Kreek õpilasi julgustas: Häbeneda pole siin midagi. Ütelge sõnad selgesti välja. Kes need laulud tegid, olid kõrge moraaliga inimesed, nad elasid roppused suu kaudu välja.” Või: “Teadus ei häbene.” Lõpuks otsiti lauludele pealkirjaks mõni viisakam värsirida ning edaspidi küsis Kreek enne viiside kirjapanemisega alustamist: “Kas on meeskoorile?”
Jüri Kipper. Mälestusi Cyrillus Kreegist. ─ Nõukogude Õpetaja. Tallinn, 1982, 19. juuni.
Theodor Saar. Minu mälestused Cyrillus Kreegist. Kihnu, 1964. TMM M11: 1/137.
See, mille alusel Kreek valis, mida üles kirjutada, mida mitte, on etnomusikoloogia aspektist huvitav ja siiani vastuseta küsimus, sest võiks ju eeldada, et eesti üks suuremaid rahvaviisikogujaid ja tundjaid fikseerib kogu materjali.
Priit Kuusk. Cyrillus Kreek ja eesti rahvamuusika. ─ Muusikalisi lehekülgi III. Koost. Priit Kuusk. Eesti Raamat, Tallinn, 1983, lk 60.
Theodor Saar. Op. Cit.
Jüri Kipper. Mälestusi Cyrillus Kreegist. ─ Nõukogude Õpetaja. Tallinn 1982, 19. juuni.
Priit Kuusk. Cyrillus Kreek ja eesti rahvamuusika. ─ Muusikalisi lehekülgi III. Koost. Priit Kuusk. Eesti Raamat, Tallinn, 1983, lk 60.
Tegelikult alustas Kreek õpilaste kaudu rahvaviiside kogumist juba Rakvere Õpetajate Seminaris, saades niiviisi 46 laulu. Traditsiooni jätkas ta kõige aktiivsemalt LÕSis (juba esimesest õppeaastast pärineb umbes 170 viisi), samuti Läänemaa Ühisgümnaasiumis. 1950. aastatel HPK-s töötades Kreek koolitundides rahvaviiside üleskirjutamisega ei tegelnud (Vestlusest Alfred Lumestega 19. oktoobril 2001 Haapsalus).
Nii muusikaajaloolisi fakte kui teooriat soovitanud Kreek õpilaste sõnul lugeda raamatust. Milliseid raamatuid Kreek silmas pidas, ei ole teada. Selle asemel jutustas ta huvitavaid episoode muusikameeste loomingust. Lõpuks andis kokkuvõtliku hinnangu.
Karl August Hermanni elu ja loomingu iseloomustamiseks piisanud ühest lausest: “Keelemehed räägivad, et ta oli muusikamees, muusikamehed aga arvavad ta keelemeeste kilda.” Miina Härmast rääkis ta aga lausa kui vanatüdrukust, kes teiste helitöid oma kirjutatus kurjasti kasutab.
Theodor Saar. Minu Mälestused Cyrillus Kreegist. Kihnu, 1964. TMM M 11:1/371.
Ka Haapsalu Pedagoogilise Kooli õpilased teadsid 1950. aastatel vähe Kreegi helilooja-taustast (Vestlusest Alfred Lumestega 19. okt. 2001)
Theodor Saar. Minu mälestused Cyrillus Kreegist. Kihnu, 1964. TMM M11: 1/37.
Theodor Saar. Minu mälestused Cyrillus Kreegist. Kihnu, 1964. TMM M11: 1/37.
Telefonivestlusest Aasa Ellerheinaga 25. oktoobril 2001.
Theodor Saar. Minu Mälestused Cyrillus Kreegist. Kihnu, 1964. TMM M 11:1/371.
Vestlusest Alfred Lumestega 19. oktoobril 2001 Haapsalus.
Alfred Lumeste. Nii me mälestustes, kool, sa püsid. ─ Õpetajaks õppimas: Haapsalu Õpetajate Seminar / Haapsalu Pedagoogiline Kool 1945-1956. Koost. Laine Soosalu. Haapsalu, 2000, lk 145.
Heino Türnpu. Nii me mälestustes, kool, sa püsid. ─ Õpetajaks õppimas: Haapsalu Õpetajate Seminar / Haapsalu Pedagoogiline Kool 1945-1956. Koost. Laine Soosalu. Haapsalu, 2000, lk 178.
Jüri Kipper, LÕSi 1930. aastal lõpetanu, kirjutab oma mälestustes järgmiselt. “Ühes tunnis, kui Kreek oli parajasti naljaga maha saanud, küsis ta midagi minult. Vastasin naljaga. Ta puuris mulle otse silma ja ütles: “Mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale.””
Jüri Kipper. Mälestusi Cyrillus Kreegist. ─ Nõukogude Õpetaja. Tallinn, 1982, 19. juuni.
Juhan Märjamaa. Nii me mälestustes, kool, sa püsid. − Õpetajaks õppimas: Haapsalu Õpetajate Seminar/ Haapsalu Pedagoogiline Kool 1945-1956. Koost. Laine Soosalu. Haapsalu, 2000, lk 173.
Vestlusest Alfred Lumestega 19. oktoobril 2001 Haapsalus.
Jüri Kipper. Mälestusi Cyrillus Kreegist. ─ Nõukogude Õpetaja. Tallinn, 1982, 19. juuni.
Anton Animägi. Teatri- ja Muusikamuuseumile, Tallinnas. 1972. TMM M 11:1/373.
Gustav Ernesaks. Tuulekandled: Cyrillus Kreek. ─ Nii ajaratas ringi käib. Tallinn, 1977, lk 85.
