Kaamera ja liikuvus.
Pilt on kvaliteetne, värvid korrigeeritud ja eesti kinos esmakordsed arvutiefektidki laitmatult paigas. Stseenisisene montaaž on eesti filmi puhul üllatavalt voolav ja kohati täiesti nauditav. Operaator oli oma tööga hästi hakkama saanud – ei ühtki nõksatust panoraamis ega kaadrisserippuvat mikrofoni… Pilt oli tõesti ilus, aga… see oli ju kõigest puhta ja korraliku käsitöö tulemus! Selline operaator nagu Astahhov oleks soovi korral kõvasti paremat suutnud, jäi mulje, et on tegemist “tuli, tegi, sai raha ja läks koju tagasi” mehega. Keset lahinguvälja oleks kaamera võinud vähemalt natukenegi liikuvam olla, vaatajas mingisugustki pinget luua. Tegemist on aga lihtsalt ühe puise paugutamisega, mis kaasa elama ei kutsu. Sõjafilmist võiks eeldada, et lahingustseenid on selle võimsaim ja visuaalselt ka põhjalikumalt planeeritud osa. Aga vaevalt, et režisöörgi midagi rohkemat oleks osanud tahta/nõuda, kuna Nüganen ei ole ju ikkagi kinomees. Niipalju visuaalia puudustest.
Stsenaarium, tegelased ja näitlejad.
Hoopis hullem on aga, et kogu loo stsenaarium ei ole suurem asi. Siin on vildakat ja juba eos parandamist väärinut liigagi palju... Nii palju ebaloogikat ja küsimusi ühe filmi kohta, on nüüd küll palju. Esiteks ebaloomulik dialoog, mida tegelased esitasid – kas tõesti ei tee filmi stsenaristid eesti kirja- ja kõnekeelel vahet? Tegelaste ülidramaatiline ja ebaloomulik jutt ei lase hetkekski unustada, et tegu on fiktsiooni, filmi ja näitlejatega.
Tegevustiku puhul tundub, et need olid kuidagi väga suvaliselt jaotatud ja välja mõeldud eesmärgiga lihtsalt kaader täita, mis aga pingutustest hoolimata ei õnnestunud (siin oma osa eespool mainitud kunstnikdekoraatori tööl). Ei usu mina, et poisid pärast lahingut ja klassikaaslaste surma rongi katusele lällavaks sihtmärgiks läheksid, et siis neidki sama saatus tabaks. Üleüldse ei jätnud ükski poisike võitleja muljet, saan aru, et tegu ei olnudki professionaalsete sõduritega, kuid mingisuguse instruktaaži või õpetussõnad pidid nad ikkagi enne lahingusseminekut saama. Siin oli aga üks täielik ajudeta kamp, kes varem või hiljem naeruväärselt surma saavad. Arusaamatu ja mõtetuna tundus ka Marta ja Ahase taaskokkusaamine rongi juures – mille või kelle jaoks oli vaja Martal end ära maskeerida, et oma noormehega kokku saada, kui samas olid teised naised kõik oma tavariietes. Jäi mulje, et taheti luua mingit koomilist momenti, et oi-oi, milline üllatus, sina! Selle haleda koha peale tuli meelde hoopis vana USA sari “A-Rühm”, kus iga osa alguses kambajuht Hannibal samuti maskeerituna “maad uuris”. Aga milleks see kõik?
Osatäitjad olid head, tõeliselt positiivse mulje jätsid Tätte, Kangur ja uustulnuk Hele Kõre. Peategelasele Ahasele aga polnud vist lihtsalt suudetud korralikku tegevust leida, mille all ta mõjuvus kindlasti kannatas. Mis aga tõsiselt närvidele käis, oli Indrek Sammuli kehastatud punavend, kelle pidevalt korduv sama tekstiga voice over ( 3 korda ja milleks?) ei jätnud kohe mitte head muljet. Hullemaks ajasid veel seda mingisugused imelikud kellukese helinad ja kilksud (kas oli helirežissöör jõulufetišist või tahtis ta lihtsalt midagi maitsetut teha?!). Muidu poleks Sammulile midagi ette heita. Mis aga kõikide tegelaste puhul silma paistis, oli see, et kõik nad olid ju tegelikult tühjad – tegelaste psühholoogilised omadused võiks sõrmkübarasse ära mahutada. On ilmselge reegel, et kui filmis on suur hulk peategelasi, tuleb kohe alguses võtta aega ja nad kõik vaataja jaoks erinevateks isiksusteks lahti näidata. Pea kõik sõjafilmid on just seda tüüpi ja osaliste isikupära esiletoomine seega elementaarne ja vältimatu.
Kahjuks aga seda ei juhtu, ei ole isegi holliwoodilikule filmile omaseid puhtaid arhetüüpe (sest selle filmi puhul on eeskujuks peetud ikkagi Hollywoodi). Film oli asustatud lihtsalt näotute statistidega. Ehk siis sõjafilmi puhul lihtsalt kahurilihaga, kelle ainus otstarve sobival hetkel surma saada. Tutvustusetapist libisetakse väga pealiskaudselt üle, ainus, kes meelde jääb, on hädapätakast väike koomikuvõitu tegelane (kelle nimi meelde ei tule) ja punasevõitu maailmavaatega Käämer. Ülejäänud osalised jäävad väga skemaatiliseks, seetõttu ei teki nendega vaadates ka mingit emotsionaalset sidet. Seda näitab kindlasti just stseen, kui Ahas leiab klassivendade laibad – mitte mingit erilist kaastunde või kahjutunnet ju ei tekkinud, sest… mida sa ikka nii väga võõraste pärast halad! Kui filmis ei osata vaatajat tegelaskujudele kaasa elama panna, on see ainult tegijate endi süü.
“Nimed marmortahvil” on, nagu “Kevadegi”, eesti film eestlastele. Ei usu, et pealiskaudne ja kiirustav lugu eestlaste vabadusvõitlusest mõnel hispaanlasel või jaapanlasel mingeid emotsioone esile kutsuks. See on lihtne film meile (lollile eestlasele?) endile, kus saame nii nutta kui ka naerda. Üritati teha hollywoodilikku filmi, mis palju sisse tooks, kõik eeldused olid ju et peaaegu olemas – suur eelarve, andekad näitlejad, tunnustatud operaator – kuid sisu peale ei mõeldud… Ehk läheb järgmine kord paremini. Kõigest negatiivsest hoolimata on see ikkagi siiani eesti parim mängufilm. Kahju muidugi…
Lõpuks pean vist nõustuma ikkagi kitsede arvamusega: “Päris hea, aga mitte nii hea kui raamat.”
Tanel Toom,
FV-11
